Ehitusprügi läbimõeldud majandamine aitab säästa ka ehituskuludelt

Ehitusjäätmete sorteerimine ei täida üksnes keskkonnakoormuse vähendamise eesmärki, vaid on ka võimalus ehituskulude vähendamiseks.

Keskkonnast hoolimise vajalikkusest rääkimine on täna võrreldav lahtisest uksest sissemurdmisega. Ettevõtlussektorite võrdluses on ehitussektor oma jäätmete hulgaga üks keskkonda koormavamaid, mistõttu oleme pidanud oluliseks, et iga Reparo Ehituse töötaja mõistab ringmajanduse põhimõtteid, põhjuseid ja enese rolli keskkonnakoormuse vähendamisel.

Reparo Ehituse põhitöö on ehitamine ning keegi meist ei ole jäätmekäitlusspetsialist, ent tunnetades vastutust, soovime teha oma tööd ja otsuseid ümbritsevat keskkonda võimalikult vähe mõjutades. Seetõttu olemegi aasta aastalt oma keskkonnajuhtimise süsteemi parendanud ning peame seda silmas ka edaspidi. Kui inimtegevuse ökoloogilise jalajälje vähendamisele kaasa aitamine on esimene ja kõige olulisem eesmärk selles protsessis, siis sellele lisandub tegelikult veel üks palju käegakatsutavam põhjus – ehituskulude vähendamine.

Enne, kui kopp maasse lüüakse, planeeritakse ehitusmaterjalide kogused täpsemalt. Hinnatakse materjalide taaskasutamise võimalikkust, et olemasolev ressurss saaks maksimaalselt ära kasutatud ning et materjalide ülekulud ja varud oleks viidud miinimumini.

„Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“ on väga kasulik põhimõte ka keskkonnahoidu silmas pidades. Iseäranis hästi tuleb see välja ehitussektoris, kus on ilmne, et tehes sama tööd mitu korda, kulub rohkem tööjõutunde, materjali ja energiaressursse.

Ehitaja võib mõista ringmajanduse väärtust, sorteerida, utiliseerida ja tahta luua võimalikult efektiivset taaskasutussüsteemi, kuid täna tulevad piirangud taaskasutusele ette kiiremini, kui võiks.

Enamasti piirab ehitusmaterjalide korduvkasutamist ehitusleping, mis keelab materjalide mitmekordse kasutamise. Põhjuseks on vajadus materjalide päritolu ja omadusi kontrollida, kuid sellisel juhul saame taaskasutusest ehituses rääkida vaid seoses ajutiste ehituskonstruk-tsioonidega, näiteks ajutised vaheseinad või kaitsematerjalid.

On täiesti arusaadav, et ehitusmaterjalidele on seatud teatud standarditest tulenevad nõuded, kuid ühelt objektilt üle jääva lammutusjäätme taaskasutamine on nii keskkonna kui ka kulude kokkuhoiu mõttes igati mõistlik.

Olgu piiravad ettekirjutused millised tahes, saab süsteemne taaskasutus toimuda vaid siis, kui ehitajal on läbi mõeldud ladustamissüsteem objektidel ja nende vahelisel ajal, samuti siis kui taaskasutusvõimalustega on arvestatud juba projekteerimise ja ettevalmistuse faasis.

Nii mõnigi kord, kui me hästi hoitud sisustust ja materjale ehitusobjektilt välja lammutame, küsime endalt, kas tooteid ei võiks ehk tagasi võtta nende müüjad või tootjad? Elektroonikatoodete ja tarvikute puhul on õiguslik raam ja süsteem selliseks ringluseks loodud. Võiks ju eeldada, et tootjail on oma toote taaskasutamisel rohkem võimalusi kui ehitaja jäätmekäitluspartneril.

Vahest on see soodsaks pinnaseks mõne organisatsiooni tekkele, mis demonteeriks, transpordiks ja markeeriks esemed juba ehitusobjektil ning suunaks need läbi otsemüügi või e-poe taaskasutusse. Vanavara puhul selline järelturg töötab, kuid kaasaaegsetele (ehitus)materjalidele täna veel mitte.

Selleks, et täiesti töökorras mööblit ja teisi sisustuselemente nagu näiteks klaasseinu, uksi, vaipu, santehnikat, valgusteid, pistikupesi, kaableid jm objektidelt üle jäävat materjali mitte prügimäele saata, oleme Reparos kutsunud inimesi üles neid taaskasutama. Näiteks anname “lahtiste uste tundidest” teada hoone teistele üürnikele või jagame infot oma sotsiaalmeediakanalites. See on küll ajaliselt üsna piiratud, sest ehitustööde graafik nõuab oma. Ka ei võimalda kõik renoveerimist ootavad hooned sellist inimeste läbikäimist, kuid võimalusel me oleme seda teinud. Aeg selleks tuleb renoveerimistööde ehitusgraafikusse kohe alguses sisse arvestada.

Nii mõnedki kodud ja suvilad on üles ehitatud ehitusest üle jäänud materjalidega. Paraku on see vaid jäämäe tipp, kuna mastaapsem kokkuhoid ja keskkonna tegelik säästmine algab projekteerimisfaasist – kuni küsimuseni välja, kas konkreetset hoonet on üldse tarvis ehitada või renoveerida?

Kas ehitada või mitte ehitada?

Ehitaja võib sorteerida jäätmeid liigiti, kasutada prahi kogumiseks utiliseerimiseks hoolikalt valitud jäätmekäitluspartnerit, aga hoopis kõrgema keskkonnamõjuga on ehitise omanike, arendajate, projekteerijate ning arhitektide hoiakute muutus. Nende võimuses on eelistada selliseid materjale, mis on keskkonnale ohutumad, mida on lihtsam uuesti tooraineks töödelda või mida saab kasutada uuesti samal kujul.

Kas ikka peab fassaadi vahetama või soojustama iga viie aasta tagant, kui avaneb järjekordne Euroopa Liidu rahastuse meede? Kas kontoreid on vaja iga paari aasta tagant uutele vajadustele vastavalt kohendada? Ehk piisab sellest, kui juba hooneid planeerides mõeldaks nende universaalsusele? Sest teada ju on, et majandus ja vajadused muutuvad pidevalt, üürnikud lahkuvad, allüksused liituvad, ettevõtted lõpetavad tegevuse ja nende asemele tekivad uued. Selle asemel võiks läheneda ruumilahendusele paindlikult, kus vaheseinte paigaldamine ei nõua tehnosüsteemide laiaulatuslikku ümberehitust.

Kui täna on ehitus- ja lammutusjäätmed pigem tülikas ja ebamugav probleem või võrdsustub see koguni prügiga, siis hoiakute muutudes võib jäätmeist tõusta täiesti uus väärtus. Kui mitte ehitajale või objekti omanikule otseselt, siis kellelegi teisele ikka. Mõttelaadi muutus on vältimatu, sest looduse lakkamatu kurnamine uute materjalide väljavõtmise ja pideva prügimäele kuhjamisega, ei ole jätkusuutlik perspektiiv.