Ehitushangete sõjas riik ühe käega jagab ja teise käega korjab ära
Viimasel ajal kuuleme üha sagedamini klientidelt küsimust, et mis olukord ehitusturul hetkel on. Varem oleme naljaga pooleks vastanud, et käimas on kriis ja buum üheaegselt. Täna on tõesti märgata suurenenud huvi riigihangete vastu, mida võib seletada erahangete mahu vähenemisega.
Järjest rohkem räägitakse sellest, et riik peaks tegema kontratsüklilisi investeeringuid. Majanduskriis on selleks soodne aeg – kuna hinnad on odavad, siis saab soodsalt vajalikud ehitustööd tellida ning samal ajal toetada majandust. Teisest küljest on seda keeruline teostada, kuna turule ei ole paisata kiiresti uusi hankeid, kuna projektide ettevalmistusperiood on märkimisväärselt pikk.
Seega ehitusettevõtted jooksevad vähestele riigihangetele tormi, et täita portfelli järgmiseks aastaks töödega. Ei ole ebatavaline, et riigihangetel on odavaima ja kalleima pakkumise hinnavahe kuni 3 korda. Mida see kaasa toob? Jah, ühest küljest on hankijate jaoks olukord erakordselt soodne, kuid teisest küljest tuleb meeles pidada, et alapakkumistega kaasneb märkimisväärne surve muuta projektlahendusi lihtsamaks, asendada materjale odavamatega, kasutada eranditult kõige odavama hinnaga allhankijaid, palgasurve jne.
Kui öeldakse, et iga ehitusse investeeritud euro lisab SKP-sse 3-4 eurot, siis praegune olukord seda positiivset efekti majandusele kahjuks ei oma. Igaüks teab, et odavaima hinnaga parimat kaupa ei saa. Äärmisel juhul saab keskpärase kauba. Ühest küljest riik justkui toetab riigihangetega majandust raskel ajal, aga samal ajal aktsepteerides teadlikult alapakkumisi, mõjutab kogu majandust – must tööjõud, maksmata maksud, pankrotis ettevõtted, töötute armee jne.
Ühe käega riik jagab, teise käega võtab tagasi.
Meie hinnangul peaks riik (riigihanke läbiviijad) hoolikalt kaaluma, kas riigihangetel ainult odavaima hinna tagaajamine omab majandusele tervikuna loodetud efekti. Tuleks analüüsida, millest on tingitud hinnapakkumistel sedavõrd suured hinnaerinevused ja hanked, millel on odavaima ja kalleima hinna vahe rohkem kui 1,5 kordne, tühistada. Samuti tuleks kõrvale jätta pakkumised, mis erinevad olulisel määral keskmisest.
Seejuures ei tohi ära unustada, et riigihanked ei ole ainult suurimate ehitusfirmade pärusmaa, vaid kvalifitseerimistingimused peavad tagama ka väiksemate ja keskmise suurusega ettevõtete ligipääsu hangetele.
Ülo Jaanisoo, Reparo Ehituse juht