Digipesu – kas uus digitaalne koristuspäev?

Ehitusettevõtete tootlikkuse suurendamise vajadusest on viimastel aastatel räägitud palju. Peamiselt seda, et Eesti ehitussektori tootlikkus on võrreldes EL keskmisega kaks korda madalam. Kui uskuda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi Ehituse pika vaate analüüsi, siis on Eesti tootlikkus tublisti kasvanud, kuid jääb Euroopa kolleegide keskmisele ikka alla.

Seetõttu on riik koostöös ehitussektoriga võtnud prioriteediks valdkonna digitaliseerimise (e-ehituse visioon, digitaalse kaksiku arendamine, ehitusregistri ja planeeringute menetluskeskkonna arendustööd jt).

Sellest algatusest on paljud eesrindlikumad ettevõtted õhinapõhiselt ka kinni haaranud. Võibolla kõige käegakatsutavamaks väljundiks on seni olnud ehituse mudelprojekteerimise BIM-i laialdane kasutuselevõtt. Lisaks sellega otseselt kaasnevad nähtused nagu laserskaneerimine, virtuaalreaalsus, liitreaalsus ja paljud muud neile tuginevad uued võimalused.

Võitlus digitaliseerimise pärast

Tarkvaraarendajad on ehitussektori digitaliseerimise väljakutse selgelt vastu võtnud ja kõikvõimalikke probleeme lahendavat tarkvara ja äppe on laialdaselt saada – alustades tarkvaradest, mis aitavad automatiseerida ja kiirendada projekteerimist, tarkvarad mis haldavad ja aitavad hõlbustada ehitusprotsessi dokumenteerimist, tarkvarad mis aitavad projektijuhil jälgida ehituskulusid, tarkvarad mahuarvutuseks ja eelarvestamiseks, tarkvarad tööaja arvestamiseks ja raamatupidamiseks jne. Seda nimekirja võib pikalt jätkata pikalt. Ole ainult mees ja leia endale sobivaim.

Sellesse massi on ülimalt lihtne ära uppuda, kuna valik on tõesti lai. Tarkvara testimine on väga aeganõudev ja ressursimahukas ja efektiivselt saavad seda endale lubada vaid suurimad ehitusettevõtted. Väiksemad ettevõtted on äraootaval seisukohal ja nendeni jõuavad uuendused reeglina suurte tuules. Kui mõni lahendus on suurte poolt kasutusele võetud, siis on sunnitud selle kasutusele võtma ka alltöövõtjad ja nii see kasutajate ring tasapisi suureneb.

Teine väljakutse, mida digitaliseerumise retkel esile tuua on see, et igale väiksele probleemile leidub väike lahendus. Excel, Word, Dropbox jt mis varem aitasid kõik probleemid lahendada, on nüüd justkui pidalitõbistena põlu all.

Igale väiksele probleemile leidub väike lahendus

Exceli asemel kasutab innovatsioonist lugupidav ehitaja nüüd spetsiaaltarkvara eelarvete koostamiseks, ehituskulude jälgimiseks ja andmebaasideks iseteeninduskeskkondi. Koosoleku protokollimiseks ei sobi enam Word, vaid pead kasutama samuti spetstarkvara, mille ainus funktsioon ongi koosolekute protokollimine. Ühe pilveteenuse asemel pead kasutama teist „paremat“ pilveteenust. Sellest kõigest tekib omakorda uus probleem, et need paljud erinevate arendajate tarkvarad omavahel ei ühildu.

Üks kahetsusväärne nähtus on, et start-up´id, mis on teinud valmis mingi tarkvara ühe väikse probleemi lahendamiseks, käivad konverentsilt konverentsile ja ühelt motivatsiooniseminarilt teisele, rääkides oma eduloost, selle asemel, et oma toodet edasi arendada. Poolelijääva äppi tõeline potentsiaal jääb seni kahjuks avamata, mis tõe huvides on neil kõigis selgelt olemas.

Rääkides erinevate tarkvaraarendajatega on põhjus Eesti turu väiksuses, mis seab piirid tarkvara edasise arendamise majanduslikule mõttekusele. Suure probleemi lahendamise asemel on mugavam lahendada palju pisikesi, kuid nõnda on nende kasutegur väheldane.

Omaette tähelepanu väärivad kõikvõimalikud „iseteeninduskeskkonnad“. Neid reklaamitakse kui suurt digiedulugu ja konkurentsieelist, mis peaks justkui muutma mingi teenuse tarbimise palju mugavamaks ja andma muid eeliseid – näiteks andmete mugavam haldamine, parem ülevaatlikkus, hästi korraldatud andmete arhiveerimine jne. Tihti on aga selliste iseteeninduskeskkondade kasutamise kogemus vastupidine. Tekib küsimus, millist probleemi iseteeninduskeskkond lahendab, või õigemini kelle probleeme? Selgub, et uudse digilahenduse ainus võitja on iseteeninduskeskkonna omanik, ja tema võit seisneb selles, et andmete sisestaja/haldaja töö teeb tema eest klient. Kuid protsessi seisukohast ei suurenda ju tööviljakust asjaolu, et andmete sisestaja saab palka teisest ettevõttest?

Selleks, et saaksime rääkida tõelisest digieduloost, peaks kasu seisnema milleski muus – midagi, mis muudab kliendi jaoks mingi protsessi automaatseks, mida vana hea Excel ei võimalda.

Et saaksime rääkida tõelisest digieduloost, peaks kasu seisnema milleski muus – midagi, mis muudab kliendi jaoks mingi protsessi automaatseks, mida vana hea Excel ei võimalda

Oleme oma praktikas kohanud ka sellist olukorda, kus ehitusprotsessi dokumentide ühiskasutamiseks mõeldud keskkonda kasutame meie peatöövõtjana üksi. Selle asemel, et projektid keskkonda üles laadida, saadetakse jooniseid ja muudatusi e-mailiga, tekitades sellega katkematu e-mailide laviini. Tarvis on, et õiged joonised jõuaksid inimeseni, kes tööd reaalselt teostavad, kuid nii keskkondade vahel žongleerides, jõuavad ehitusplatsile pahatihti paberile väljaprinditud 2D joonised.

Tõenäoliselt ehitussektori hetke suurim digiväljakutse seisneb infovoo täpses juhtimises

Siit omakorda jõuame järgmise problemaatikani, mis on liigne infohulk. Kui aastakümneid tagasi oli meil heal juhul lauatelefon, siis võrreldes praeguse infoajastuga on info hulk arvatavasti tuhandekordistunud, mida igapäevaselt läbi sõeluda tuleb. Ehitusplatsil on muutunud omaette väljakutseks infovoo juhtimine, et õigete inimesteni jõuaks vajalik info ja mittevajalik info ei koormaks paljusid e-postkaste. Tõenäoliselt ehitussektori hetke suurim digiväljakutse seisneb infovoo täpses juhtimises, millele tuleks leida tarkvaraline lahendus.

Digipesu – anname moodsale haigusele nime

Kõige selle digitaalse võidurelvastumise tuules on pead tõstmas kahetsusväärne nähtus, millele ei ole seni nime antud, mistõttu meie oleme seda hellitavalt kutsuma hakanud „digipesuks“. Kui guugeldada, siis sellist mõistet internetiavarustes (veel) ei kohta. Küll aga on tuttavam mõiste rohepesu.

Rohepesu ehk kõige ilmekamaks näiteks on see, kui ettevõte muudab oma logo ja kodulehe rohelistesse toonidesse, lisab looduspilte ja fotosid naeratavatest perekondadest ja vahetab paar autot sajast elektriautode vastu. See annab juba tohutud võimalused pasundada sotsiaalmeedias ühiskondlikust vastutusest ja murest keskkonna ja kliimasoojenemise pärast.

Lepime kohe kokku, et diiselmootoriga auto asendamine bensiinimootoriga autoga ei ole päris lahendus. Tegeliku keskkonnahoiu tekitaks see, kui üldse vähendada autosid, kasutada rohkem ühistransporti ja jalgratast.

Analoogselt võiks öelda, et digipesu ehk digieksitamine on nähtus, kus digitaliseerimise ja seeläbi tööviljakuse suurendamisega tegeletakse näiliselt – asendatakse Excel teise samaväärse (või halvema) tarkvaraga; mingi edumeelse tarkvara kasutamine on vaid pealiskaudne; väikesed edulood puhutakse suuremaks kui need on; ühe osapoole töö automatiseerimine tuleb teise osapoole arvelt jne.

Reparo ajaloo kõige suurem digitaalne „ahhaa-moment“ oli siis kui võtsime kasutusele veebipõhise raamatupidamistarkvara. Olgu öeldud, et see toimus praeguseks juba kümmekond aastat tagasi, kui enamus arveid liikus paberi ja faksi peal ja e-arvetest ei teatud veel midagi. Veebipõhise tarkvara kasutuselevõtt aitas loobuda paberarvetest (võit keskkonnale!), paberarvete logistikast ja skaneerimisest (tööaja kokkuhoid!), märkimisväärselt vähendada arvete menetlemise ajakulu ning automatiseerida maksekorralduste saatmist panka (võitjad tarnijad ja alltöövõtjad!) jne. Kahjuks hiljem ei ole ühtegi võrdväärset edulugu esile tuua.

Kutsume siinkohal üles tarkvaraarendajaid ja nende kasutajaid hoiduma sattumast digipesu-sohu. Arendajad peaksid rohkem kuulama oma klienti ning töötama välja lahendused, mis päriselt vajatakse ja mis aitavad tööviljakust suurendada. Teiselt poolt kutsume üles tarkvara kasutajaid neid reaalselt kasutusele võtma. Ehitusprotsessis on palju erinevaid osapooli ja ehitussekori kui terviku tööviljakust ei suurenda mitte kuigivõrd see, kui igaüks nokitseb omaette.

Räägi oma kogemustest meie sotsmeediakanalis